INFOKATALOOG
FOORUMI TEEMAD
GALERII TEEMAD
NÕUANDJATE TEEMAD
GALLUP
Kust on pärit Sinu lemmik riideese?
Näita tulemusi!
PARTNERID
18. juuni 2018

Kirsti Timmeri veerg

Vares vaga linnukene....  06.11.2008
kirsti3_093257.jpg Ehk Fred Jüssi linnuaabits ;-)
Ajal mil elu on ümberringi nii keeruline ja kõik asjalikud inimesed räägivad majandusraskustest ja pankrotistunud firmadest, kutsun ma teid hoopis linde vaatama!
Vaatame vareseid. Minu lemmikud! Ma ei olnud nende lindude vastu kunagi erilist huvi tundnud. Kui me mõned aastad tagasi elasime Tallinnast eemal, „tutvusin” ma antud liigi kolme väga shefi esindajaga. Tõelised kiusuvaresed!
Lugu siis järgmine. Meie külakeses elasid kolm varest, kes liikusid ainult kambas. Never ei jätnud üks kambajõmm teisi maha ega hätta, ikka üks kõigi, kõik ühe eest. Traadil istusid kolmekesi reas, lendasid kolmekesi ja sigatsesid kolmekesi. Kolme varese põhiliseks päevatööks oli koerte kiusamine. Muidugi oli sellel ka oma eesmärk-koeratoit! Söök teeniti välja üsna ausalt-kuni üks vares õrritas koera ja meelitas teda toidukausist võimalikult kaugele, lasid teised heal maitsta. Ja nii ikka seni, kuni kõigil kõhud täis. Kummaline oli see, et kõik koerad läksid õnge ja nii päevast päeva. Peale koeratoidu armastas kolmik ka minu naabrimehe punaseid sõstraid. Naabrimees tahtis vargad oma aiast eemale peletada, kopsis-toksis terve päeva, lõpuks tõi toast mingi peene pintsaku ja valmis ta oli. Jubeda näo, aga viisaka kostüümiga hirmutis. Vaatas oma tühjal pilgul otse meie aeda. Suht võigas, aga naabrimehe põõsaste nimel olime valmis seda juhmi pilku taluma. Paari tunni möödudes saime aru, et puust mees, oma peenes pintas, mõjub eemaletõukavalt ainult meile. Kaks varest istusid hirmutise õlal ja sikutasid tema niigi viletsast „juuksepahmakast” õlgi, minu koer oli endast absoluutselt väljunud ja kolmas tiivuline sõi isukalt hõbedasest kausist koeratoitu. Naabrimees jäi seega ikka kehva marjasaagiga. Kolides tagasi linna, nentisin rõõmsalt-varesed! Vastasmaja katusel! Lahe. Sedapuhku oli tegu viisakamate tegelastega. Koera ei õrritanud. Olid temaga isegi mingil imelikul moel vist kokkuleppele jõudnud, et võivad tema kausist palukesi nokkida. Olen korduvalt näinud pilti, kuidas meie bernhardiin mõnusalt kausi kõrval külitas ja vares kausist krõbinaid krõbistas. Vaid ühel hetkel sai koeral mõõt täis. Vareseid oli kaks ja nad üritasid jõude ühendades koera suhteliselt täis toidukaussi nokkade vahel minema kanda. Koerale see ei meeldinud. Paar päeva oli pahane ja linde sööma ei lubanud, siis läks viha üle. Kõige rohkem vaimustas mind aga üks täiesti „võõras” vares, kelle lõbustushetke ma nägema sattusin. Lugu juhtus Kiilis. Seal oli vihm ühe maja eterniitkatuse libedaks teinud, katusel istus vares, kes ühel hetkel viskus selili ja usute või ei-laskis mööda eterniidirenni liugu alla! Jõudes alla, kargas jalgadele, kõmpis JALGSI üles ja kordas seda lõbusõitu veel kahel korral. Vot selliste naljakate hetkede nimel tasub elada!
Miks ma seda kirjutan? Ma ei tea miks. Lihtsalt lahedad linnud on ja võib-olla on neis rohkem sisu, kui mõnes sellises tegelases, kellest me iga päev lehtedest lugeda võime. Miks siis mitte kirjutada Varestest?
Tervitades Kirsti.
 

Eesti uudised
© 2005 - 2014 ilumaailm.ee tutvustus | arhiiv | kontakt | reklaam | webmaster